Sattusin netiavarustest lugema mingi inimese mõtteavaldust sellest, et kuidas ta ei suuda öelda inimestele ei, muudkui aitab neid ning samas üllatusega avastas, et teda nüüd küll samaväärselt ei aidata. See mõte on tuttav. Olen kuulnud seda sugulasteltki.
Mind ikka üllatab mõtteviis, et teisele appi minnes antaks neile justkui laen, millega kaasneb ootus, et teine selle vajadusel tagastaks. Kui see ootus ei täitu, siis ongi jama käes. Miks teiste aitamine peaks olema eneseületus (ntx ei taha, aga aitan), aru ma ei saa. Kui ei taha, siis ka ei aita. Või vahel näiteks mõne sariabitu puhul korra aitasin ära ja nüüd on minu selle aasta norm täidetud. Näiteks. Selline variant tundub ju kuidagi loogilisem.
Kellelegi appi mineku puhul on tavaliselt igast ägedaid asju, mida see kohe endale pakub: seltskondlik suhtlemine, reaalselt selle inimese elus osalemine (mitte ainult kohvilaua taga ilus olemine), võimalus panustada sellele, et maailm oleks natukene ilusam koht ja osaleda selles, et kellelgi läheb hästi. Neid asju olen mina näiteks leidnud sellest, kui sõpradele appi minna tapeeti panema, puid lappima või mõnda muud tarvilist tegema. Ja noh vahel boonusena kaasneb ka chill, grill, saun ja muud luksused. Tõsine võlg, kas pole?
Et ei oleks ainult lilled ja liblikad, siis selles teemas mind pahandavad pigem need inimesed, kes lahkelt lubavad, et kui vaja, siis küll ma aitan. Võib-olla isegi lepivad midagi kokku või annavad mõista, et varsti läheb asjaks. Samas, kui päriselt on tegevus/jama käes ning on vaja, siis kuulen ühte ettekäänet teise järel. Just nimelt ettekäänet. Pärast, kui jama on lahendatud, kuidagi, teatab hajunud "abiline" abivalmilt, et miks sa mind ei kutsunud uuesti, kui ma oleks teadnud, et sul ikka nii väga abi on tarvis, siis ma oleks tulnud. Mhm. Kaunis. Silmakirjalikkuse punktid kukuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar