Viimasel ajal on päris tihedalt olnud kooriüritusi, mistõttu tekkis mul korralik üleväsimus. Kuna maailm minu ümber muutus väsimuseudus järjest naljakamaks, märkasin igast kummalisi asju.
Läksin mingil õhtul pärast kooriproovi Aurasse ujuma. Basseinis suundusin rajale, kus lisaks mulle oli veel vaid üks aeglane ujuja. Peatselt tuli riburada seltskonda rajale juurde, kuni meid oli seal viis ning ära mahtumine muutus päris keeruliseks. Ühel hetkel märkasin, et üks mees oli ujuma tulnud alukates ning vette minnes (kummi?)sandaalid jalga jätnud.
Esmaspäeva õhtul läksin pärast tööd Ihastesse kaltsuvaipa kuduma. Vihma tibas sadada. Tasku juurde bussipeatusesse jõudes nägin seal vaid mõnda üksikut inimest. Ühtäkki märkasin, et inimesed seisavad ühtlaste vahedega Tasku seina ääres katuseserva all nagu mannekeenid aknavitriinidel. See nägi päris sürr välja. Linnamimikri?
Reedel käisin taastusravi arstil, et teada saada, kuidas jalg paranenud on ning mida teha, et liikuvus täielikult taastuks. Olin omale kudumise kaasa võtnud, et ukse taga ootamine igavaks ei läheks. Kui mind sisse kutsuti, siis läksingi kudumistöö näpus. Arst küsis mult selle peale, et kas ma olen saarlane, et vardad kotis ringi käin. Vastasin talle viisakalt, et olen hoopis naiskodukaitsja.
November paistab tulema mul tervisekuu. Taastusraviarst, töötervishoiuarst, hambaarst... Küllap kulub seegi ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar