Hetkel töötan Eesti Postis kirjakandjana. Piirkonda minekuks pean vahetama busse. Vahel ajaliselt läheb õnneks, vahel mitte.
Täna hommikul ootasin peatuses bussi, millega jõuda piirkonda. Korraks vaatasin mujale ja järsku oli peatuses kaks bussi ees. Mulle vajalik buss oli peatusest veel natuke eemal, aga oli sellegi poolest uksed lahti teinud. Pampudega mässates kiirustasin siis peatusest bussi juurde, aga selleks ajaks oli juht jõudnud juba uksed sulgeda. Minu bussini jõudes juht siiski tegi uksed lahti ja lasi mind esiuksest peale. Tõstsin suure postikoti peale ja olin veel suht ähmis.
Järsku kostub läbi kõrvaklappidest kõlava muusika minuni bussijuhi sõim selle eest, et ma teda ei TÄNANUD selle eest, et ta mulle bussi uksed uuesti lahti tegi. Siukse jõhkra pöördumise peale ei osanud ma enam miskit kosta. Ei tekitanud nagu erilist tänulikkust.
Hiljem mõtlesin selle peale, kuidas eelmine nädal olin samal liinil tänanud ühte teist juhti noogutuse ja naeratusega selle eest, et maha mineku peatuses oli ta bussiga sõitnud täiesti kõnnitee äärde, nii et mul oli postikäruga hea väljuda.
Mida imet siuke jobutsemine nagu täna hommikul küll inimestele pakub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar