Postimehes üks agar blondiin Heleriin Adelbert avaldas oktoobrikuus oma arvamust feminismi osas sugudevaheliste õiguste tagamisel "Võrdsus armu ei anna". Tema nägemuses on feminism põhjustanud kõik, mis tänapäeva ühiskonna sotsiaalses sfääris halvasti on. Ta leiab, et naise soov ennast teostada väljaspool perekonda on abielu ja suhete hoidmise jaoks kahjulik ning sellest tulenevalt taunitav. Paha-paha feminism.
Ma üllatusin selle kajastuse ühekülgsuses ning kolasin natuke netis ringi. Sellega seoses sattusin humoorikale videole Youtube'is: Politically incorrect - Women/Feminism
Teisest küljest näiteks linnageograafia valdkonnas feministlik uurimissuund tegeleb teemadega nagu linnaruumi tajumine erinevate inimgruppide poolt: ohtlikumad kohad, - ajad, välditavad kohad, mõnusamad ja ilusamad piirkonnad jne. See pöörab tähelepanu uuele aspektile linnaruumis, mis muidu jääks kajastamata, ent ometigi mõjutab igapäevaseid valikuid. Kas ka see on halb?
Minu arvates on oluline endale aru anda, et mehed ja naised on erinevad. Sellegipoolest vajavad mõlemad õigust ja võimalust ühiskonnas edukalt hakkama saada. Eestis võimaluste laienedes on toimunud muutused, mille juures on kerkinud esile sugudevahelise võrdsuse uued aspektid. Püsisuhted ei kesta väga kaua (heal juhul 5-10 aastat). Traditsioonilstest väärtushinnagutest on säilinud see osa, mis jätab lapsed naise kasvatada. Meestel on võimalus sirge seljaga minema jalutada ja laste eest mitte vastutav olla. Naise, kui ühiskondlikult mehega võrdse inimese, osaks on üksi pidada üleval ennast ja lapsi. Samas naiste palgad on keskmiselt väiksemad. Mitte ainult üldiselt keskmised palgad vaid ka meestega samal positioonil töötavate naiste võrdluses. Olla naine eesti ühiskonnas tähendab vajadust olla superinimene - vähem raha, rohkem kohustusi ja vajadus kõigi situatsioonidega edukalt toime tulla. Sellisele "võrdsusele" ei ole paraku loodud riigi poolset tugisüsteemi. Pigem toimub vastupidine, kus üksvanemaid karistatakse partneri puudumise eest. Vallas, kus ma ühe õppeaine raames arengukava koostada aitan, antakse üksikvanemale lapse sünnil poole vähem raha, sest lapse mõlemad vanemad ei ole vallast. Selle juures ei ole oluline, et üksivanemal ei ole üksi seda last poole kergem kasvatada. Tallinnas jääb üksikvanem üldse sünnitoetusest ilma.
Üks valdkond, mida võrdsuse parodeerimiseks tihtipeale esile tuuakse, on kodused parandus- ja ehitustööd. Minule koolis haamrit ja saagi ei tutvustatud, ent lihtsamate asjadega saan õnneks siiski hakkama. Kui vaja, siis õpin ise. Samas, kui mulle oleks selliseid asju õpetatud, siis ehk suudaksin enamatki. Hetkel saan hakkama sellega, et endale restaureerida kirjutuslaud või lüüa nael seina. Viimasel juhul küll paanikas õde üritab mulle selgeks teha, et kutsuksin tema mehe appi, sest kui nael ei ole mehe käega seina löödud, siis viimati kukub pilt seinalt alla. Selline asi on pigem õpitud abitus, kui võimetus õppida hakkama saama.
Alguses välja toodud artiklile järgnes Postimehes sellel teemal arutelu. Martin Pau esitas eelnevale konkreetse vastuse "Naised naiste vastu", kus rõhutas, et võrdõigusluse mõte on tagada igaühele valikuvabadus, takistada diskrimineerimist. Lisas veel, et kui palju keegi talle kingitud vabadust kasutab – kes pürib peaministriks, kes otsustab jääda lihtsalt ilusaks lillekeseks –, on igaühe enda asi. Novembri alguses avaldas Kelly Kippel natuke laiema mõtiskluse naise rollide ja võimaluste üle "Kodukana versus feminazi?", vaidlustades must-valget lähenemist feminismile.
1 kommentaar:
"Õpitud abitus" on hea väljend! Kui vaja, tuleb ise hakkama saada. Kui aga on mees majas, saab abi paludes tema tähtsustunnet tõsta. Üks korralik meheuhkus ei lubagi naisel majas kõike teha. Aga on ka teistsuguseid iseloomi. Mõni naine tunneb end naiselikuna, kui laseb end abistada, mõni on feminist.
Postita kommentaar