22. oktoober. Kutaisi ja esinemispäev
Kutaisi oopermajas saime esinema hakkamise taas veidi oodata. Keegi linna tähtis tegelane oli tarvis ära oodata. Esinema minnes oli märgata, et kontserdi reklaamimisega oli vähe nihu läinud. Saalis kuulajaid oli hõredalt. Mingi klass koolilapsi oli kohale aetud, kes isekeskis vestlesid kogu kontserdi, üks esireas magas ja mõned toimetasid FB messengeris sedasi, et sõnumite piiksud kostusid lavale. Seltskond sõjaväelasi oli samuti aetud kontserti kuulama. Meie omalt poolt olime põhjalikult ette valmistunud. Esitasime 22 lugu, 2 osas: isamaalised lood ja rahvaviisid. Meie kahe osa vahel tulid lavale grusiinid ning esitasid 4 kohalikku lugu, kenasti rahvariietes ja puha.
Esinemise järel aitas Georgi meil hankida taksod, vahetasime hotellis kärmelt riided ja jalutasime tagasi linna sööma. Gruusias suuremas seltskonnaga väljas käies õnnestus mängida kurbmänge, kelle söök ära unustatakse või kes saab ootamatult midagi "huvitavat". Sedapuhku vedas mul. Tellisin omale mingi veiseliha toidu, mida ei saabunudki. Nimelt oli see roog neil otsa saanud, aga igaks juhuks mulle ütlema ei tulnud. Lauakaasaste tellitud toitude jagamisel sain õnneks kõhu üsna täis, hoolega veini kõrvale ja oli tore õhtu. Sattusin istuma ühe kaasa tulnud külalise kõrvale. Ta oli tulnud abikaasaga reisile kaasa ning said teada, et tema laulab Jazzkooris. Vestlusest selgus, et olime koos Haapsalu suvelaagrites laulnud. Arma hakkas minult uurima, kas ma see talv Mozarti Requiemi ka laulan. Sain teada, et kuigi terve kooriga me ei osale, siis mõned huvilised siiski saavad laulda, kui omal käel on valmis partiid ära õppima. Kasutasin võimalust ja leidsid, et võiks ka osaleda.
Toavõti oli jäänud minu kätte. Toakaaslased aga läinud mujale sööma. Ma oma lustlikus seltskonnas jõudsin 22 paiku hotelli tagasi. Avastasin toakaaslased ühest teisest toast kohalikku puskarit joomas ja laulmas. Olid teised juba mitu tundi saanud oodata. Läksin nende seltsi rõõmsalt jaurama, kuni uni väga kallale tuli.
23. oktoober. Batumi
Ärkasime tavapärasel ajal ning hommikul 9 paiku asusime Batumisse sõitma. Et ees seisis pikem bussireis, haarasin varraste järgi ning asusin salli kuduma. Kudumisega reisimuljete kirjapanemine jäi soiku. Pärast paari tundi sõitmist tegime peatuse maal asuva mingi suure kontserthoone tohutus parklas. Kobisime bussist välja. Giid Georgi teatas, et tal on meile üllatus. Läksime parki jalutama ning ta saatis meid paarikaupa erinevate pargis olevate kujude juurde. Selgus, et lähemale jalutades hakkas kuju juures kõlaritest tulema muusikat. Pargis oli mitukümmend skulptuuri erinevaid kuulsaid kohalikke ning välismaiseid heliloojaid, muusikuid ning lauljaid. Kuju juurde minnes kostus siis nende palasid. Minu lemmik oli esimene kuuldud kuju, kohalik laulja Hamlet Gonashvili:
Istusin pingil, kuulasin muusikat. Pärast teiste kujude juures käimist, tulin tagasi, istusin ja kuulasin veel.
Pika sõitmise, bussiaknast mandariinide lettide nukra piidlemise ja niisama lobisemise järel jõudsime õrna vihmasabina saatel Batumi botaanikaaeda. Giid soovitas võtta bussid, mis meid botaanikaaias ringi sõidutaks. Et nii suures kohas muidu ülevaadet hästi ei saa. Orgunniga läks aega ning saime loa 20 minutiks minna mere äärde jalutama. Kasutasin võimalus, läksin näidatud suunas ja jõudsingi merd kaema. Isegi näpuga katsuda sain.
Bussituur oli üsna napp, ilma selgituste ning paari peatusega. Minu kurvastuseks roose ei näinudki, kuigi neid pidi mitusada olema. Palme see eest jagus hoolega. Mingid taimed rullisid oma lehed kokku, kui neid puudutada. Leidus, mida vaadata. Äge oleks seal jalutada põhjalikumalt.
Batumis läksime kõik keskplatsile sööma. Toidu tellimise, valmistamise, söömise ja mõneti piinarikka arve tasumise protsessiga läks paar tundi ära. Toit oli hea, vein samuti. Pärast söömist jalutasime rannapromenaadil ning vaatasime kohaliku Romeo-Julia ehk Ali ja Nino kuju, kes õhtuhämara saabudes justkui teineteist suudeldes üksteisest läbi liikusid. Plaan oli olnud Musta merre veel ujuma minna.
Ootamatult oli kell saanud juba 19, pikk tee tagasi ees ning äkki tuli otsus, et isegi ilma vestupeatuseta hakkame nüüd tagasi Kutaisisse sõitma. Vetsupeatus õnnestus siiski välja nõuda. Esimene peatus võrdlemisi hirmsas teeäärses peldikus ja teine ühes suuremas poes. Ostsin omale paar pudelit gruusia veini reisimeeneks kotti. Et hommikupoole jäid mandariinid ostmata, nõudis bussiseltskond puuviljapeatust. Sõitsime järjest ilusatest lettidest mööda, kuni lõpuks tehti peatus. Hommikul bussijuht oli lubanud, et peatub nende kõige paremate ja küpsemate juures. Reaalsus oli räbal: rohelised mandariinid ja kallid (mul kuivavad ikka veel mõned jäänukid kodus puuviljataldrikul), ostsin entusiastlikult hurmaad (et kohalik kraam võiks ju olla hea). Ei proovinud. See osutus veaks.
Tagasi hotelli jõudes ootas ees pakkimine. Kl 9 järgmine hommik oli kogu mandiga tarvis kobida bussi ja asuda pealinna suunas teele. Õhtusöök tuli taas kompunnida olemasolevast, sest hotell õhtusööki ei olnud nõus pakkuma. Proovisin hurmaad. Kohe oli väga räigelt tunne nagu suu oleks vatti täis. Toakaaslane arvas, et asi on koores. Ka koorituna oli sama rõve. Proovis temaga mõnda teist. Jõudsime ühise järelduseni, et nii halba hurmaad pole kumbki saanud. Viskasin kõik ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar