See nädal lubasin õele, et N õhtu hoian kribu. See on esimene kord, kui kribu täitsa niisama minu juurde jäi ja õde läks mujale omi asju ajama. Olen korra varem temaga käinud jalutamas, aga see on teistmoodi asi. Õhtu läks rahulikult ja mõnusalt. Laps siputas natuke aega tekil. Panin teda paar korda kõhuli, et ta harjutaks pea hoidmist. Varsti kribu muutus ära virilaks, võtsin ta sülle, jalutasin toas ringi kuni magama jäi. Ja siis tegelane magas kolm tundi mul süles.
Kuuldes, et ma õe last hoidma nõustusin, palus Auli, et ma reedel tema 4-aastat hoiaks. Kuna mul muid kohustusi pole, siis nõustusin. Olgu, kui tõesti väga vaja, siis aitan. Ühe korra. Selle mürgeldise hoidmist ma üldse ei oota. Pigem meenub, et lapsed mulle ei meeldi ja ma ei taha seda jõnglast hoidma minna. Tahan oma toredat vaba õhtut, mitte väikest tähelepanu vajavat, pidevalt mängida ja jutustada tahtvat kaaki. See tundub väsitav ja tüütu. Mind ei huvita selle lapse tegemised ega jutud. Ma ei leia, et lapsed, kui sellised, oleks armsad. Mul on vaba nädalavahetus, aga praeguste plaanide tulemusena pole mul nädalavahetuse jooksul ühtegi vaba logelemise hetke. Ja seda sellepärast, et mina ei öelnud Aulile "Ei", kuigi tahtsin ta pikalt saata ja mul pole vähimatki soovi seda jõnglast hoida.
Pühapäeval saab kribu 3-kuud vanaks. Mina ja ema lähme taas Ihastesse kribuga tegelema. Tuleb ilmselt siuke sünnipäevane olemine.
Kolm päeva nädalas lastega tegeleda tundub mulle ikka üle mõistuse liig. Õde võin aidata, võõrad vääksud peavad edaspidi ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Õnneks sõbrad pole kunagi mul palunud omi lapsi hoida. Nad vist on piisavalt kursis sellega, et mulle lapsed ei meeldi. Et ma nende lapsi kunagi sülle ei võta, nende lastega ei jutusta ega mängi.
Kolmapäeval ehitaja andis teada, et põrand on lihvitud. Laupäeval lähen korterit koristama. Uuest nädalast õnnestub loodetavasti põrandat lakkima hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar