Käekotisaaga

2016 on pakkunud tüütut vaheldusrikkust käekottide teemal.

Mingi aasta tuli mul mõte hankida omale must ja viisaka välimusega käekott. Noh, et proovida siis sellist viisakamat stiili. Sain kogemuse võrra targemaks, et alustuseks nägi see väljast suurem välja, kui seest, ei mahtutanud kõike, mida mul vaja oli. Lisaks sain teada, et mulle ei meeldi käekotid, mida kaenlas kanda tuleb. Pidevalt tundsin end nagu mingi tibi, kelle väike koer kaenlas kaasas käib. Ma ei taha omale kotti, mille kaasas vedamine eeldab minult tähelepanu ja pingutust.

Nende kogemuste võrra rikkama, hakkasin kevadel uut käekotti otsima. Leidsin Prismast omale uue meelepärase. Kena välimusega, sinine, üle õla rihmaga. Ja see pidas vastu umbes kolm nädalat. Kurvastasin ning viisin poodi tagasi. Pärast ekspertiisi sain raha tagasi.

Juulis läksin uuele katsele. Sedapuhku Avantist ostetud käekotiga. Pruun, natuke suvalisema välimusega, aga piisavalt talutav. Mahutas hädavajaliku ära ja oli üle õla kantava rihmaga. Jõulude eel oli kotil katki läinud lukk ja õlarihma kinnitus tuli lahti. Eile võtsin ennast kätte ja viisin koti poodi tagasi. 

Ootamatult sain selle peale teeninduselamusi. Esmalt läksin Kaubamaja Avantisse, sest see oli mugavalt lähedal. Seal puutusin kokku viisakalt naeratava ülbikust müüjaga, kes suutis mu põhjalikult välja vihastada. 

Esmalt ta teatas, et kas ma ikka tean, et luku katkiminek ei kuulu garantii alla, seejärel ütles, et õlarihma kinnituse asi vaadatakse üle, parandatakse ära ja kõik. Muid variante pole. Ehk siis kunagi saan tagasi ikka katki oleva koti ja pean leppima teadmisega, et ebakvaliteetset saasta nad müüvadki. Järgmisena vaatas ta tšekki, nägi, et olin koti ostnud Lõunakeskuse Avantist. Selle peale läks naise naeratus veelgi laiemaks. Müüja teatas, et tema selle ostu probleemiga ei tegele ning ma pean koti viima Lõunakeskusesse. Et teadmiseks edaspidiseks, et tuleb alati viia tagasi sellesse konkreetsesse poodi, kuskohast toode on ostetud. Suutsin siiski ennast niipalju ohjeldada, et ei soovitanud tal ennast põlema panna ning marssisin poest välja. 

Lõunakeskuse Avanti müüja oli õnneks päriselt tore ja asjalik. Ta vaatas koti üle. Rääkis, et õmbluse saab kindlalt parandada, aga luku osas peab ta parandajaga konsulteerima, kas on võimalik midagi teha, a'la kelk välja vahetada vms. Rääkis, et kui kotti pole võimalik parandada, siis saan valida poest midagi asemele sama summa piires (või ise juurde makstes, kui kallimat asja tahan) või siis raha tagasi. Ta võttis minu telefoni numbri, lubas järgmisel päeval teada anda, kuidas seis on. Ehk siis saan täna teada, kas kott läheb parandusse. Kui mitte, siis saan omale uut otsima hakata. Parandamise puhul ütles müüja, et reedeks saab korda.

Järg:
Reedel helistati mulle poest, et kott on ära parandatud. Läksin järgi. Oli täiesti korda tehtud. Mulle öeldi, et kui veel katki läheb, siis rohkem ei parandata. Kuna jõudsin vahepeal uusi käekotte uudistamas käia, siis laupäeval ostsin omale ühe armsa punase käekoti juurde. See uus on küll hästi pisike, aga selle eest ilus.