Printsessiotsijad

Sattusin lugema burkiiniteemast inspireeritud huvitavat artiklit sellest, kuidas ikka veel elame ühiskonnas, kus mees üritab ette kirjutada, milline naine olema peab.

Rain Kooli kirjutab: "Ideaalmaailmas peaks olema välistatud igasugune ühe konkreetse soo jutt selle üle, mida teine konkreetne sugu oma elu – ja kehaga – peale hakata võib.

Mis riietusse puutub, siis on naissugu siinkohal ikka veel idiootses olukorras, kus keelde on vaat et rohkem kui lubatut. Ära näita liiga palju, ära peida end liiga palju… ära kanna seda, ära kanna teist, ja kui kannad, siis vastutad juba ise selle eest, mis sinuga juhtuda võib…

Isegi kui äärmuslikumaid nõudmisi ei esitata, oleks kusagil meessoo kollektiivses teadvuses justkui mingi turvalise keskpärasuse mull, mille seinad on purunematust klaasist ja kuhu naine surutakse tema enda kaitsmise ettekäändel."

Augustis tuli mul ootamatult seista selle eest, et tahtsin minna juuksurisse oma välja kasvanud poisipead ohjama. Juba enne oli mõte, et päris lühikeseks hetkel ei lõikaks. Samas pidin ühtäkki seisma selle eest, et üldse minna. Nimelt algas vestlus sellest, et armas meesisik arvas, et ma üldse peaks juuksuri aja ära jätma. Sealt edasi sain selgituse osaks, et meestele meeldivad pikad juuksed ja kui ma just naisi lantima ei asu, siis ei mingeid kääre. Teema jätkus veel päris pikalt ja emotsionaalselt. Isegi õhtul Tartuffil filmi vaadates tuli viimane palve, et ära mine. Nagu need paar sentimeetrit oleks maailmalõpp.

Kas mehed otsivad jätkuvalt printsessi? Natuke tundub, et meestel on ühiskonnas jäänud võimalus mitte kasvada suureks. Et reaalsus nende ootusi ei pea korrigeerima. Et on jäänud maagiline võimalus neil korrigeerida reaalsust - aga mulle meeldivad pikad juuksed, siuke riietus, välimus või käitumine, palun vasta.

Natuke hiljem augustis sain kokku ühe teise noormehega. Olin äsja omale ostnud imearmsad helesinised ketsid. Sättisin end ilusaks, panin pika naiseliku lehviva seeliku selga ning rõõmsalt uued ketsid jalga. Kokku saamisel tüüp kommenteeris siis välimust: "Sa võiksid ikka kontsi kanda. Mis su jalanumber on?"

Samas need mehed, kes sellesse mõttemustrisse kinni jäävad, teevad oma käitumisega haiget. Mulle tundub, et lõpuks kaotavad ka nemad, sest pidevalt püüdes parandada olemas olevat ja püüda unistatud ideaali, jäävad ilma reaalse elu võimalustest ja ilust.