Vaikselt kisub jõuluks ära. Üllataval kombel tähendab see sel aastal, et on tekkinud veidi vaba aega. Vähemasti nii palju, et panna mingeid mõtteid kirja.
Reedel oli Maleva jõulupidu. Meie jaoskond korraldas. See tähendas, et sain ennast varakult kohale vedada ning kaasa lüüa kõiges, mis tegemist vajas. Õhtu läks mõnusalt. Erinevad etteasted: koor, kõhutantsijad, pop-up ansabel, line-tantsijad.Tänati erinevaid aasta tegijaid. Õhtul oli veel seriaalide, filmide ja filmimuusika teemaline viktoriin ning kõige lõpus koolidisko stiilis tantsuõhtu. Vahva oli. Meie laudkond (koor) pani viktoriini kinni. Ülekaalukalt. Võitsime Rocky DVD ja veidi toidunänni. Miski hetk tuleb nüüd korraldada filmiõhtu.
Detsembri algusest saati olen tegelenud haige olemisega. Ikka väga tüütu on. Terveks pole jätkuvalt õnnestund saada. Vedasin ennast tööle nii pea, kui tervis kannatas, et töö saaks õigeks ajaks tehtud ning aasta lõpus palk liiga nutune ei tuleks. Eesti tervishoiusüsteem..jei.
Jõulude eel anti lootust, et ehk saame pühade aegsed kaks nädalat suures osas puhata. Kui plaan oli välja pakutud ning meie valdkond sellest rõõmsalt kinni hakkas (eeldusel, et töö tehtud saab), siis ülemus lõi araks. Äkki on ikka liiga hea. Ei maksa sellist asja ikka lubada. Mis siis, et see aasta on olnud eriti kiire ning eriti väsitav. Järgmine kokkulepe tuli sedasi, et mingid päevad peab igaüks ikka kontoris lauda valvamas käima. Jookseb teine muidu veel minema või midagi. Saime asjad kokku lepitud. Ja siis asutuse jõuluüritusel anti teada, et unustage ära. Ei saa mingit sellist luksust. Ja nüüd on motivatsioon maas. Pärast otsuse välja kuulutamist võtsid bossud omale ridamisi selleks ajaks puhkuse ning päris töö tegijatele teatati, et valvate lauda ja asendate. Punkt. Häid jõule teilegi.
Novembris käisin kahel korral teatris. Käisime kambakesti Tallinnas vaatamas Draamateatri etendust "Vennas". Lugu seisnes hiidlasest meremehe ning tema USAs elava venna kirjavahetuses läbi nende elu. Oli siuke rahulikult kulgev mõtisklus kahe mehe tegemistest, väärtushinnangutest ning valikutest.
Tallinnas käimine üllatas mind sellega, et tore oli. Käisin sõbrannal külas tema uut kodu vaatamas. Jalutasime pärast vanalinnas ja lund sadas. Enne teatrisse minekut läksime kambakesti sööma. Oli omajagu arutelu, kuhu minna, ent lõpuks läksime söögikohta Rataskaevu 16. Sellist elamust pole ma varem saanud. Täiesti tase omaette oli. Nimelt sinna saabudes uurisime, et kas neil meie seltskonnale kohti on. Restoran oli üsna täis, ent kui teenindajad omavahel asju arutasid ning paar lauda kokku lükkasid, siis saime täpselt ära mineku ajani laua. Teenindus oli fanatastiline: personaalne, sõbralik, kiire. Toidud olid restoranitoidud - väga maistvad ning ilusad vaadata. Kuna toitude valimistamine võttis aega, siis eelnevalt toodi meile restoranis küpsetatud sooja sepikut ning korraliku võid sinna juurde. Oi, see oli hea. Seda enam, et selleks ajaks olime juba üsna näljased. Kes kohvi tellisid, avastasid oma tasside all olevatelt pitsilistelt kuivatuspaberitelt personaalseid rõõmsaid tervitusi. Ja sinna juurde olid hinnad hämmastavalt mõistlikud. Supid ning kergemad road olid ca 5-7€ ning lõheprae sain mina kätte 11€ga. Sinna ma lähen väga hea meelega uuesti tagasi.
Novembris käisin veel Tartus vaatamas etendust " Pildilt kukkujad". See oli hoogsam ja meelelahutuslikum lugu elust. Peamiseks küsimuseks siis: "Mis saab elust, kui see pole välja tulnud selline nagu sooviksid?" Mulle meeldis. Nüüd mõtlen, et peaks järgmiseks aastaks uusi pileteid hankima. Laisk nagu ma olen, ilma kuskile kultuuriüritustele ei jõuakski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar