reede, 12. juuni 2015

Läbi kiirustamise vine

Puhkus sai läbi. Paar nädalat liiga vara nagu ikka. Nüüd on järgnenud kolm intensiivset nädalat tööl. Vaatan kalendrisse ja imestan, et tõesti juba kolm nädalat. Aeg liigub kuidagi vuhinal mööda.

Mai lõpus käisin naistega metsas. Õppisime tuld tegema, telkmantlit üles panema, kirveste, nugade ja saagide teritamist, metsateedel ennast kaardile panema ning muud põnevat. Sääski oli hulgim, aga ilm võrratu, seltskond hea ning aeg möödus kärmelt.

Eelmisel neljapäeval oli koori 10a juubelikontsert. Arvasime rahulikult, et ah mis seal ikka. Vast mingi 10-15 inimest tuleb meid kuulama, aga igaks juhuks olime arvestanud ca 100 in-ga. Tuligi saal täis! Paarile lauljale oleks tahtnud küünarnukiga äsada, et nad vähemasti vaikselt valesti laulaksid, aga üldiselt läks esinemine ilusti. Kuulajad leidsid ka, et kõlasime ilusalt. Pärast oli hästi mõnus, et sain laulmisest eemal olevate koorikaaslastega vestelda. Uurida nende elu ja tegemisi. Hubane oli.

Reedel käisin töö spordipäeval. Paiknesime Elva tervisekeskuses või kuidas iganes seda nimetatakse. Päev oli ilus, soe ja päikseline. Tervisepäeval olid nii võistkondlikud alad kui ka võimalus oma järgi toimetada ning meelepärast tegevus valida. Mina kasutasin teist võimalust ning läksin paari töökaaslasega metsavahele jalutama. Momo punkte otsima. Meile eelnevalt selgitati, et Momo tähendab mobiilset orienteerumist. Pärast paari tundi uitamist ning vaidlusi, kui metsa me omadega läheme, saabus lõuna. Pärastlõunal käisin proovisin pilatese trenni, vaatsin, kuidas mehed slackline'il kõndida üritavad ja kiikusin.

Nädalavahetus jätkus samuti päikseliselt. Laupäeval jalutasin Viljandis rahvusvahelistel Hansapäevadel. Viljandi oli armas nagu ikka, aga inimestest umbes. Pühapäeval käisime kooriga laulmas Põlva laulupeol "Igatsus". Pidu oli tore, ent näib, et see pole veel populaarsust kogunud. Koori oli rohkem, kui kuulajaid. Trehvasin seal ühte endist koorikaaslast. Too alguses ei teinud ära tundmagi, aga pärast ikka võttis jutule. Üritas ennast vabandada sellega, et ei tundnud mind ära kuna mul on punased ja lühikesed juuksed. Viimati, kui kohtusime, siis olid mul pikad ja loomulikku värvi juuksed. Samas ta peaks mind piisavalt tundma, et teada, et mul juuksevärv ega juuste pikkus pole kumbki püsiväärtus.

Nüüd paar päeva olen saanud mahti kodus toimetada. Avastan järjest uusi toredaid toitusid. Eile valmistasin praeliha juustuga ning sinna kõrvale soojendasin paprikat rohliste ubadega. :) Nädalavahetusel hakkan taas toolide restaureerimisega tegelema. Veider mõelda, et varsti on jaanipäev.

Kommentaare ei ole: