Sattusin paar kuud tagasi ebamugavasse olukorda. Olin veebis tutvunud ühe noormehega. Kahel korral saime kokku ja ma veendusin, et pole huvitatud selle inimesega suhtlemisest. Juba algusest peale ettevaatlikuna, olin talle öelnud vaid enda eesnime ning ühes vestluses oli olnud teemaks ka minu töökoht. Kokkusaamised leppisime kokku veebiteel ning oma kontaktandmeid või täisnime temaga jagama ei tõtanud.
Sõbrapäeval olin läinud ühte tööga haakuvat RMK konverentsi kuulama. Õhtul kodus lugesin tutvumiskeskkonna e-postkastist kirja sellelt tüübilt. Ta teatas uhkelt, et oli minu töökoha kodulehelt otsinud mind üles, sest palju minunimelisi ikka seal olla saab, ning mulle tööle helistanud. Kuna mind kohal polnud, siis nüüd kirjutas ja soovis head sõbrapäeva. Ma sattusin suht paanikasse, sest (1) kui ma oleks tahtnud, et ta mulle helistab, oleksin andnud talle ise oma telefoninumbri; (2) ta veebist nuhkis välja minu eesnime põhjal minu töötelefoni; (3) ta sügavalt rikkus minu privaatsust ja helistas mulle tööle; (4) kuna mind polnud tööl, siis selle jobu telefonikõnele vastas minu ülemus. Kaalusin mõttes erinevaid stsenaariume ja lõpuks kirjutasin tegelasele viisakalt, et mulle tööle helistamine on täiesti vastuvõetamatu ning ma ei soovi temaga rohkem suhelda. Minu õnneks antud juhul sellest piisas.
Paanitsemisfaasis helistasin ja küsisin ühelt sõbralt nõu. Rääkinud veebiahistaja loo ära sain vastuseks küsimuse, et sinuga siukest asja varem pole juhtnud, eks? Esimese raksuga eriti miskit samasugust meelde ei tulnud. Hiljem, kui olin jama lahenduse teele pannud, hakkasin edasi mõtlema. Mida siis varem juhtunud? Töökohas ahistamist? Veebiahistamist? Jälitamist? Seksuaalset ahistamist? Soovimatut tähelepanu? ...
No ikka on küll olnud ja mitte vähe. Kui seda mult nii imestunud toonil küsiti, siis hakkasin mõtlema, et see on äkki mingi naine olemise värk. Tema, kui mees, pole sellest osa saanud ja nüüd imestab. Et osa naine olemise soorollist seisnebki selles, et tänaval kõndides tuleb olla ettevaatlik ning vahel õhtul kõndides tuleb enda elu ja tervise huvides võimaliku ründaja eest minema joosta? Et osa naiseks olemisest on see, et purjus jobud vajuvad kõrtsus lauda ning ainus argument, mis neile kohale jõuaks nende tähelepanu soovimatusest, oleks füüsiline noomitus? IGA kord, kui ma õhtul koju lähen, loodan ma, et mind ära ei vägistata. Ma mõtlen välja enam-vähem ohutu teekonna ning loodan parimat. Kui ma siis möödun mõnes mehest või meeste seltskonnast, siis muutun ärevaks ning ainus, mis olukorda parandab on see, kui nad mulle üldse tähelepanu ei pööra. Nagu umbes midagi sellist. Kuna tema on mees, siis ta lihtsalt ei tea?
Kui ma lähen jalutama ning omi mõtteid mõtlema, siis tänaval on tuldud mind klubisse kutsuma, küsima, mis muusikat ma kuulan, saadetud järgi häirivaid kommentaare. Kui kuhugi pikemalt paigale jääda, siis suureneb tõenäosus saada mõne järjekordse meeskodaniku märklauaks. Ma olen kevade hakul Emajõe ääres pargiraja kõrval pingile korraks pikali visanud, silmad kinni pannud ja nautinud näole langevat päikest, selle soojust ja valgust. Paar hetke peale seda möödus minust jalgrattal mingi mees, pööras ratta ümber, tuli pingile istuma ja nilbet juttu ajama. Lahkusin.
Ma olen istunud Raekojaplatsil purskkaevu ääres ja vaadanud, kuidas vesi voolab. Varsti istus minu kõrvale purjus tropp ja järgnesid taaskord nilbused. Lahkusin.
Jõeäärsetel kiikedel istudes on mingi töll istunud minu kõrvale juttu ajama. Tüüp ei läinud ära, isegi siis kui ma ütlesin, et ei soovi seltskonda. Helistasin politseisse, aga kahjuks mu telefonil sai aku tühjaks enne, kui jõudsin ahistamise kohta avaldust teha. Lahkusin.
Kui ühel suveõhtul läksin saginast eemale TÜ peahoone ette mururiba äärde istuma, siis mingi mööduv meesterahvas tahtis minust tingimata pilti teha. Esimese lume ajal bussipeatuses bussi oodates tahtis järjekordne fotograaf minust pilti teha. Ühtlasi ka kohtama kutsuda.
Jne.
See teema tuli mulle uuesti meelde seoses päevakorrale kerkinud palgalõhe ja vägistamisteemadega. Avalikult võtavad sõna mingid mehed ja suvalt loobivad sõnu, et tegemist on pseudoprobleemiga, tegelt on naised süüdi ja kurat küll tõestage siis, mis teil viga on. Sest noh minu jaoks pole eriti pädev argument, kui mingi mees väidab, et tal on kõik hästi, siis järelikult naistel probleemi ei ole. Ja siis tuli mul meelde varasem vestlus sõbraga. Naiste teema.
Hakkasin mõtlema sellest, kui naiste jaoks valitsevate valukohtade teemal tuleb jälle mõni nõudlik mees ütlema, et tõesta või muidu pole probleemi olemas. See on nagu nii idiootne, et kui ma ütlen, et ma, naisena, tajun ühiskonnas probleemi naistesse suhtusmisse, sunniviisilist ootust soostereotüüpseks käitumiseks, ma ei tunne ennast turvaliselt ja hästi, siis sellest ei piisa. Ma pean tooma näiteid ja tõestama, sest muidu need, kes seda olukorda ei koge või hoopis loovad, ei usu, et see teema eksisteerib. Ja samas suur osa nendest jamadest on peidetud (nt palgad) või hoopis väikestes igapäevaelu nüanssides, mis ei pruugi kõik tingimata eraldi meelde jääda. Sest see on nii tavaline.
Jõulude paiku rääkisime sõprade seltsis sellest, et äsja kultuuriministriks saanud Urve Tiidusega tehti intervjuu, milles küsiti talt midagi umbes nii: "Te olete sündinud kaksikute tähtkujus, mis tähendab, et teis on kaks üksteisega võitlevat poolust. Kas teil on sedasi väga raske?" Rääkisime siis sõpradega sellest, millal ometi on midagi nii idiootset küsitud meesministrilt. Ühel seltskonna meesliikmel oli see intervjuu teemaline arutelu heureka-hetk, et näe need stereotüüpe kritiseerivad reklaamivideod pole ühtigi nii liialdatud. Konreetselt näiteks:
Kuna suhtlen selle avastuseni jõudnud sõbraga igapäevaselt, siis hakkasin ajaviiteks talle tooma igapäevaseid näiteid töölt. Meil üldine tööõhkkond on võrdlemisi normaalne. Huvitavaid näited esineb sellegi poolest. Näiteks kiri kollektiivile pealkirjaga "Naised!!!", kus üks meestöötaja kirjutas, et päeval majas koristajat ei ole ning iga mööduva naise kohustus oleks vajadusel ise lapi järgi haarata. Ta lahkelt lisas, et kui mehed soovivad, siis muidugi võivad ka aidata. Või üks teine kiri kollektiivile välismaa külastuse kokkuvõttest. Kirjas oli välja toodud. et tolles riigis naisi ametiasjade ja arutelude juurde ei lubata ning välislähetuses käinud tegelase hinnang, et näe, seal on ühiskonnas asjad paigas ning naine teab oma kohta. Kui ma kallistasin teise kohta tööle minevat meeskolleegi lahkumispeol, siis ta katsus selle peale minu tagumikku. Kõigi peoliste ees. Mina koheselt tõmbusin eemale ja viibutasin talle rusikat. Tema naeris ja kommenteeris, et mis sa nüüd.
Need on kõik siuksed pisiasjad, mida eraldi välja toomata ma tagantjärgi ei mäletaks. On normaalne või? Ja kui ma siuksed kogemuskilde kogudes läbi elu lähen ning ühel hetkel ütlen, et ma tunnen, et meie ühiskonnas ei ole minu jaoks hea olla naine, siis miks minu kogemusest ei piisa? Miks ma peaksin selleks kõik need näited meelde jätma ja kokku koguma selleks, et oldaks nõus minu arvamust arvestama?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar