Koos kevadega on saabunud taaskord küsimus - kas minna doktorantuuri? Esmane vastus oli mul: ei. Elu on paigas ja ega ma ikka ei viitsi. Tööst ma loobuda ei raatsiks. Neid kahte korraga ette võtta oleks päris karm. Paar korda elus olen kuu või kaks teinud siukseid üle 50 tunniseid töönädalad ja neid tagasi küll ei igatse. See teema, mida mulle varasemalt pakutud on, mind eriti ei paelu. On mul siis tarvis teiste jaoks minna orjatööd tegema "teaduste tegemise" nimel? Samas ma olen aru saanud, et juhendajad üritaksid asju seada nii, et ma saaksin doktorantuuri teha töökõrvalt. Doktorantuuriga kaasneks täiendav sissetulek ning enda arendamine. Viimasel ajal on järjest süvenenud tunne, et nüüd teist aastat (lõpetamisest saati) tegelen mandumisega. Ma kasutan vaid murdosa oma võimetest ja see on hullu imelik ning rahutust tekitav tunne.
Natuke nagu see selle aasta laulupeoliste "lemmiklugu". Ainult, et taandumise asemel on mandumine.
Kuna ma ei ole suutnud praegu midagi välja mõelda, siis olen paar päeva mänginud peitust ja ei ole juhendajatega suhelnud. Ma tean, et ma ei peaks doktorantuuri minekut ette võtma, aga nii raske on öelda ei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar