Organiseerimiskeerises

Viimased paar kuud on mul möödunud Naiskodukaitse sildi all. Isegi mitte niivõrd üritustel või erinevates ettevõtmistes osalemise läbi, vaid organiseerides.

Augusti lõpus korraldasin looduslike vahenditega lõnga värvimise õppepäeva. See oli mul esimene selline keerulisem üritus, mida iseseisvalt korraldada. Pidin leidma koolitaja, koha, koostama eelarve, toitlustuse, vahendid, potid jne.

Sain kohe ka tuleristsed ära, kuna praktiliselt nädal enne kokku lepitud ürituse toimumisaega koolitaja avastas, et tal ei ole sel päeval võimalik tulla. Nimelt oli tal juba ammu aega tagasi tehtud selleks ajaks matkaplaanid. Kuna kuupäev muutus, siis sellega seoses pidin leidma ka uue koha. Teine üllatus tuli paar päeva enne ürituse toimumist, kui koolitaja palus mul leida inimene, kes päev enne üritust korjaks par kilo sookailu ja kanarbikku. Olin aegsasti koolitajalt juba küsinud, et kas on vaja eelnevalt taimi korjamas käia, kuid siis ta oli arvanud, et saame samal päeval toimumiskohast korjatud. Sellega ei olnud ma ei eelarves arvestanud ega organiseerinud selle jaoks trantsporti, mistõttu sain natuke paanitseda. Samas kokkuvõttes kõik lahenes. 12-tunnisel õppepäeval korjasime taimi juurde, pesime ja  eelpeitsisime lõnga, keetsime taimedest ja seentest värvi, värvisime lõnga ja mõningaid lõngasid tumedamate värvide saamiseks järelpeitsisime. Osalejad olid rõõmsad ja rahul ning mul oli päris soe tunne sees kuivama pandud lõngasid vaadates. Tulemus oli siuke:

Pildistas: Eva N.

Värvimiseks kasutasime juba eelnevalt mainitud sookailu ja kanarbikku, sibulakoori, angervaksa, nõgest, tomatilehti ja kuivatatud verkat vöödikut. Mis arvate, millised värvid millega saadud on? Nendest kaunitest lõngadest saavad detsembriks soojad rahvusmustrilised sokid ja kindad Afganistanis olevatele eesti sõduritele.

Olen nüüd korraldanud teisi väiksemaid üritusi tükki kolm ja jagasin mõned kohustused laiali, et ma tegemiste all päris katki ei läheks. Hetkel kõige keerulisem vastutus on järgmise aasta tööplaan, mis peab paari nädala pärast valmima. Oh õudust, kui palju sellega asjatamist on. Palju üritusi ja nendel omakorda veel palju läbi mõtlemist vajavaid aspekte. Samas on hästi põnev avastada, kui koostööaltid inimesed on. Kui erinevaid ideid teistele välja pakkuda, siis enamasti ollakse valmis kaasa mõtlema, kaasa lööma ja pakutakse omalt poolt veel täiendusi juurde. See on innustav.

Muude sündmuste osas sain augusti lõpus Tartu Kunstimuuseumisse tööle. Nüüd on elu selle võrra natuke rahulikum, kuna stabiilne sissetulek on nüüd olemas. Lisaks jätkuvalt laulan kooris ja jõudu mööda käin võrkpallitrennis. Ah, et millal mul vaba aeg on? Ehk paari nädala pärast...