Nädal algas öölaulupeoga. Rahvast oli nii meeletult, et tuttavate leidmine oli suht võimatu. Ringi jalutades sattusin siiski päris mõne tegelase peale. Kassitoome oli omamoodi lahe vaatepilt - nõlvad tihedalt inimesi täis. Üks tegelene küsis minult, et kas mul on juba kaua olnud tumedad juuksed. Sain veidi muiata, sest seda värvi juuksed on mul juba mingi detsembrist-jaanuarist saati ja me oleme vahepeal korduvalt kokku sattund. Võibolla tõi öö minu juuste tumedat värvi eriti esile. Kolmapäeval läksin kuulama Stand up comedyt ja osalesin Ööorienteerumisel. Üllataval kombel selgus, et 4-5 tundi jagrattaga mööda linna sõitmist on täiesti tehtav, isegi, kui ma ei ole viimased paar aastat midagi sportlikku teinud. Nägin Tartus kohti ja asju, mida niisama nägema ei satuks. Näiteks vanaraua siil Siili tänaval.
Reede tükkis kangesti igavaks õhtuks kujunema ning tekkis mõte külastada erinevaid korporatsioone. Esimene ülesanne oli välja mõelda, kus üldse midagi asub. Parajasti sadas vihma, mistõttu tuli teha võimalikult kiireid ja otsustavaid liigutusi. Ülviga jõudsime nelja korpi. Ühes sattusime õllelauda, mis pakkus päris omapärast kultuurielamust. Esiteks oli meil võimalus teada saada, et me oleme "metsik puru". Teiseks oli suurepärane võimalus näha, mille jaoks korpidel mõõgad on. Nimelt õllelaua otsas istus mingi tüüp, kelle käest tuli küsida luba sõnavõtu jaoks. Seejärel sõnasoovija haaras mõõga järgi, peksis seda vastu lauda ja karjus ärritunult: "Silentium!", kuni teda piisavalt üle sumina kuulda oli ning inimesed vait jäid. Sellele järgnesid kõned, toostid, õllelaulud ja muu selline. Vihmase jalutuskäigu järel on mul tekkinud külmetus. Viimased paar päeva kaanin kannude viisi taimeteed, lootes, et siis on veidi vähem jube olla. Atšihh! Kolmapäevaks on tarvis jälle jalul olla, sest siis tuleb võru laulupeo koondproov.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar