Lumes ja tuisus

Sess. Vaheaeg. Uus semester. Elu liigub. Kas just edasi, aga ameerika mägede stiilis seiklusi pakub küll.

Ma olen nüüd Naiskodukaitse liige. Esimene organisatsioon, kuhu ma ametlikult kuulun. Sellega seonduvalt pandi mind kärmelt rakkesse ehk siis valiti järgmiseks kaheks aastaks meie jaoskonna tegevust analüüsima. Viimasel ajal on mul tekkinud mingi värk sellega, et ma võtan sõna. Erinevates kohtades ja erinevatel teemadel ütlen välja, mida ma arvan. Võtsin sõna üldkoosolekul ja sattusin revisjoni komisjoni. Paaris loengus olen üks neist vähestest inimesest, kes midagi kommenteerib. Nüüd, kui õppejõul on küsimus, millele ta vastust ei saa, siis ta tuleb minu ette seisma ja ütleb: "Sa oled siukse näoga nagu tahaksid midagi öelda." Arvamuse avaldamisel on oma hind.

Eelmine teisipäev käisime seltskonnaga Toomemäel kelgutamas. Kelke, panne, kilesid oli just parajal hulgal. Oli lõbus ja vahepeal sai veidi hinge tõmmata. Mingi hetk laekus Rita omaküpsetud vastlakuklitega! Täitsa peen üritus sedasi :P Lustisime poolteist tundi, mille järel läksime Zavoodi kuuma jooki ja sooja kohta otsima. Koju jõudes oli tunne, et tahan veel!

Hetkel hakkab koolikiire uuesti peale. Täiendavalt on ees riburada üritusi ja vahvaid ideid, mis kindlasti teoks tuleb teha.

Üks päev päris mitu aega tagasi sattusin sellise Priidu Beieri luuletuse peale:

Sa häbened tõelist armastust
sa häbened siirusehetki
sest sellest võib tulla pahandust
ja midagi minna võib katki

sest koolis sellest ei räägitud
ei õpitud füüsikatunnis
ja harjunud elama jäägitult
sa oled vaid surves ja sunnis

ja kui ei kästa ei karjuta
sa selgeks ei saa tema nime
ükskõik kui palju ka harjuta
sa oled ikkagi pime

sest armastus nõuab vabadust
ta viib meid priiuseriiki
meil aga valu ja ahastust
täis südamed vaid on triiki.